“Done is better than perfect” - mulle meeldib see ütlus, eriti ettevõtete ehitamise juures. Tee ära, pane välja ja vaata kuidas reageeritakse.
See on ka tänase uudiskirja moto - Arbonicsi ehitamine on selline andmine, et pole jõudnud seda uudiskirja 9 kuud kirjutada, seega pistan oma mullase näo vaost ehitamisvaost välja ja mõned mõtted maailma ja majanduse kohta.
Kui sa just AI või kaitseteemadega ei tegele, siis päris keerukas majanduskeskkond kõigile. Ja otseselt majanduskeskkond polegi nii halb, aga segadust on väga palju ja see halvab julgust ning koos sellega investeeringuid.
Segaduse aastapreemia saab kindlasti Donald J. Trump. Eks seda toodab ta paljudes kihtides, kuid tariifidega ehk kaitsetollidega seonduv on kõige suurema jama loonud.
Tennises on termin “unforced error” - viga mille keegi tegi, ilma et vastane teda selleks sundinuks. Selliste vigade suurem hulk enamasti toob kaotuse. Trumpi jobla kaitsetollidega on just selline sundimatu viga. Öeldakse ka “saeb oksa millel ta istub”.
Kaitsetollid on protektsionismi vorm, millest kõik kaotavad – mõned rohkem, teised vähem. Seetõttu on neid viimased 40 aastat majanduspoliitiliselt pigem välditud. Minevikuvormi kasutasin, eks.
Aasta teises pooles läheb päriselt huvitavaks, kui hakatakse esimese poole vigade eest arveid esitama. Näiteks Goldman Sachs prognoosib, et finantseerimistingimuste karmistumine mõjutab USA majanduskasvu palju enam, kui varem arvati.
Praegu võivad Trumpi valijad veel hõisata – võõrtööjõud saadetakse välja ja maailmale keeratakse vint peale. Aga sügise poole jõuab kohale reaalsus: töökohtade kadumine ja majanduslik surve
Üks pikem mõttelõng, mis mul on peas keerelnud: USA kui impeeriumi tippaeg oli ehk kusagil 2005. aasta paiku, enne finantskriisi. Pärast seda on võetud laenu, hoitud illusiooni elus, ja välditud küsimust, kas kuningas on ehk alasti. Trumpi tariifid võivad suunata tähelepanu just sellele.
USA 10.a. võlakirja intress on püsinud palju kõrgemal kui majanduse jahtumine seda eeldaks, seega mingi mure USA suhtes on hakanud tekkima. Juhtivate riikide 10-aastaste võlakirjade intress on ehk ülejäänud aasta üks olulisemaid indikaatoreid.
Mida peaks Euroopa selles kõiges arvama? Mul on järjest tekkinud tunne, et kogu see praegune USA vigade hulk on tegelikult väga suur võimalus Euroopale. Mängitakse jõujooni ümber ja kui Euroopa majanduslikult väga nutikas oleks, siis võiks 10.a. pärast seda vaadata kui midagi mis lükkas Euroopa kasvule.
Aga kas Euroopa suudab seda ära kasutada? Lihtne on öelda, et Euroopa on uimane bürokraatlik monstrum. See on üsna rumal üldistus.
Minu arvamus on, et Euroopa tulevik on peitumas Targa Äri Keskustes. Need on piirkonnad, kus luuakse midagi erilist maailma majanduse mõistes. Näiteks London on nii finantsi kui idufirmade keskus, Amsterdam meedia + disain + tarkvara, Pariis on AI ja deeptech osas tugev, Stockholm tervis + rohetehnoloogiad. Eesti on hea mainega idufirmade ja tarkvara osas, kusjuures sageli vaadatakse Tallinnat ja Tartut Euroopas ühise ökosüsteemina.
Mul on raske näha, et Itaalia majanduslikult edukaks kujuneks, kuid Milaano moetööstuse ja disaini osas võib olla oluline keskus. Seega ma usun, et Euroopa suur võimalus on sellised targad keskused. Ja Eesti on juba praegu päris heas seisus sellega tuleb targalt seda ökosüsteemi lihtsalt edasi arendada.
Kristjan
Discussion about this post
No posts
Hei, Goldman prognoosib jah arvestatavat tempo langust. Samas huvitav infokild eelmise nädala Goldmani konverentsilt oli see, et Trump tahab panganduse dereguleerida 2008 eelsesse aega.