Titaanide võitlus: Pankade eri

1.

Hurraa, see nädal möödus nii, et ükski suurem pank ei läinud põhja!

Siiski, hoidke korra oma hobuseid. Vaatame veidi lähemalt, milliseid imelikke asju see nädal tõi.

Alles eelmisel pühapäeval kirjutasin SVB panga põhjaminekust. Ausalt öeldes tundub see nagu kaks kuud tagasi, sest vahepeal on nii palju juhtunud.

Esiteks, nädala tähtsaim oli ehk Credit Suisse (CS) ümber toimunu. Allolevast viimase viie aasta graafikust on näha, et aktsia suhtes on seis murelik olnud juba mõnda aega. SVB juhtum lõi mure lihtsalt väga suurde mahtu.

CSi mastaap on SVB-st siiski väga palju suurem. CS kuulub ka GSIB gruppi, mis on lühend Globally Strategically Important Banks termnist ehk Üleilmselt Strateegiliselt Olulised Pangad. ÜSOP. Üllatavalt vähe tulemusi Google otsingust.

Kui ma eelmine nädal ka kirjutasin, et SVB ei ole Lehmani sarnane juhtum, vaid kergem, siis Credit Suisse’i pankrot oleks küll Lehmaniga sarnases suurusjärgus, sedavõrd suur ja seotud on see pank.

Aga seda mõistavad ka keskpangad ja riigid, nii et kolmapäeval teatas Šveitsi keskpank, et nad on valmis CSi toetama krediidiliiniga ja CS kasutas seda neljapäeval 50 miljardi euro ulatuses.

2.

50 miljardit, 50 triljonit, 50 öljardit - nende summade arusaadavus muutub inimestest üha kaugemaks. Proovime seda kuidagi isikustada.

Šveitsis elab 8,7 miljonit inimest, seega see päästeliin ühe panga jaoks on 5700 eurot iga inimese kohta. Imikud ja pensionärid sealhulgas.

Šveitsi keskpanga eelmise aasta kahjum oli 11 000 eurot inimese kohta. Inimesed reeglina ei saa keskpankade tegevusest lihtsalt aru, kuid siiski on mu jaoks üllatav, et keskpankade võetavatest riskidest maailma meedias nii vähe räägitakse.

Keskpangad on oma mõjuvõimu ja tegutsemise suurust oluliselt tõstnud viimastel kümnenditel. Nad ligikaudu sada aastat tagasi loodi selle eesmärgiga, et vähendada finantskriiside riski. Ja nüüd on nende tegevus toonud kaasa väga suured riskid kogu maailma majandusele (kirjutasin SVB loos sellest pikemalt).

Keskpangad ei ole ju valitud inimeste poolt ja samuti ei ole nendele antud suur rahatrüki mandaat ka valijate poolt valideeritud. Ja milline on nende maksimaalne vastutus? Et tuleb “häbinägu ees mööda linna käia”.

3.

Miks ma nende keskpankade teemal jauran? Sest see on minu meelest võti kogu praeguse olukorra mõistmiseks. Ma selgitan seda ühe meetodiga, mida kunagi õpetas mulle üks USA kolleeg. “5 Whys” ehk “Viis korda miks”. Kui on mingi probleemiga tegu, siis tuleb viis korda küsida “miks?”, et jõuda juurprobleemini. Minu meelest inimesed väga sageli jäävad kinni pealiskihtidesse ja ei jõua päris probleemi algeteni.

Ühe näitena võib tuua selle, kui keegi ütleb sulle halvasti. Inimlik reaktsioon on selle peale ärrituda, kuid kui sa viis korda “miks?” küsid, siis jõuad ilmselt selleni, et tal oli teatav isiklik probleem miks ta selliselt käitus. Ja see teeb olukorra mõistetavaks.

Aga okei, tagasi pangandusse. Teeme mikside ringi.

Probleem: Keskpangad on taas sunnitud päästma pankasid

Miks?
Sest headel aegadel võtsid pangad liigselt riske.

Miks?
Sest keskpankade poolt kunstlikult nulli viidud intresside ja rahatrüki tõttu tekkisid finantsturul moonutused, positiivse intressi saamiseks tuli riski võtta. Ja nüüd on need investeeringud kahjumis.

Miks?
Sest keskpangad on tõstnud intresse ja pidurdanud rahatrüki.

Miks?
Sest inflatsoon on käest läinud ja see on ainus viis kuidas seda kontrolli alla saada. See on siis andnud valusa löögi võlakirjaturule.

Miks?
Sest kui intressid tõusevad, ja kahe-aastase USA riigivõlakirja intress on 5%, siis ei taha keegi osta su 10.a. riigivõlakirja 1,5% intressiga, mille sa 2021.a. ostsid. Selle hind kukub ja muutub ka suureks probleemiks riikidele.

Miks?
Sest nad on madala intressi ajastul tohutult laenanud ja nüüd kõik riigid oluliselt suurema võlakoormusega kui 10.a. tagasi. Intresside tõus toob ka intressikulu probleemid riikidele.

Miks?
Sest USA on näiteks liikumas selle suunas, et riigivõla intressi teenindamine muutub kümnendi lõpuks kõrgemaks kui kogu riigi kaitsekulud. Ja neil on see pea triljon dollarit! Laenud muutuvad valusaks.

Miks?
Sest heal ajal oli väga madala intressiga lihtne laenata, sest laen on tulevaste põlvede oma, aga raha saab poliitik kohe kasutusse panna. Aga valusalt kerkiv intress ajab valijad närvi.

Miks?
Sest riigieelarve miinus muutub veel suuremaks, midagi tuleb kärpida. Ja kui samal ajal inflatsioon krutib ja päästetakse taas panku, siis rahva kannatus ilmselt võib katkeda.

Miks?
Sest keskpankuritel ei ole enam häid valikuid. Sest kui nad pankasid järjest päästavad, siis ei andesta seda ilmselt valijad. Ja kui pankasid nad põhja laseks, siis võtavad nad veel suurema riski.

Miks?
Sest järgmisena läheks mure riigivõlakirjadesse ja siis on keskpankurid juba eksistentsiaalse riski ees.

Miks?
Sest nemad on praeguse supi peamised autorid ja kui riigid ehk valitsused raskustesse satuvad, siis poliitikud keskpankadele ei halasta - avalikkuse ees tuleb leida süüdlane.

//

PS. Seega pange turvavööd peale, 2023. aastal oleme jõudnud võitluse kõrgliigasse. Üks asi on pealkirjad meedias ja teine asi on see, milline jõujoonte jagamine käib kardinate taga.

PS2. Taas oleme ajas kui nädalavahetus toob mingeid uudiseid. Jutud on sellest, et UBS võtab Credit Suisse üle. Ma olen mõlemaga koostööd teinud ja võin kinnitada, et nad on igipõlised konkurendid ja ei salli üksteist. Isegi kui tehniliselt kokkupanek tuleb, siis seal tuleb palju uut jama. On alles ajad.

PS3. Pekki küll, kas me tõesti ei suuda ehitada süsteemi, kus pangad saaks rahus pankrotti minna? Pank on ju lõpuks äriühing ning pankrotistumine on täiesti normaalne asi ettevõtluses, see puhastab süsteemi.