1.
Aktsiaturgude pikaajaline loogika on üsna lihtne. Kui hoida hästi pika perioodi jooksul aktsiaid, siis on koos dividendide reinvesteerimisega tootlus ca 11% aastas. Aga nagu allolev joonis ka näitab (USA statistika, aastast 1925 kuni tänaseni), see aktsiaturgude joon ei ole paraku kaugeltki mitte sirge - vahepeal on ka halvemaid aegu.
Aga. Ja vot nüüd tuleb nii suur AGA, et see on üks suuremaid agasid, mida ma see nädal üldse kasutanud olen. Isegi veidi suurem AGA kui Jüri Ratas sel nädalal kasutas Jüri Ratasele Jüri Ratase riigi raha kulutamise õigustamiseks, aga see on juba mingi muu jutt.
Nimelt, millist tootlust võiks siis üks investor oma aktsiainvesteeringutelt oodata? Siin sõltub väga palju kogemusest. Ja ma usun, et te üllatute järgmise graafiku peale. Siin on toodud erinevate investeeringute tootlused vahemikus 1999-2019 ja keskmise tavainvestori tootlus on …. vaid 2,5%.
Oota, mida? See on ju kordades madalam kui “lubatud”?
2.
Üheks põhjuseks selle taga on kulud, sest iga tehinguga kaasnevad kulud ja paljudel juhtudel lähevad ka maksud maha.
Kuid kõige olulisem põhjus on see, et inimaju ei ole loodud investeerimiseks. Sageli meie esimene intuitsioon investeerimise suhtes sunnib meid käituma valesti.
Mõelge korra kuidas aktsiaturud käituvad. Ma tegin kunagi joonise aktsiaturgude erinevate faaside emotsioonide kohta, seda on siin sobiv vaadata.
Alguses on turud paigal, valitseb vaikelu. Siis hakkavad vaikselt kerkima, alguses on mõõdukas optimism. Suures osas on turul peamiselt professionaalsed investorid. Hinnad kerkivad edasi, tekib põnevus. Üha rohkem investoreid tuleb börsile. Tõusunurk kasvab, meedia kirjutab järjest positiivsemalt, tekib erutuse faas. Kuuled jutte kuidas naabrimees on palju teeninud. Ja lõpuks on tõusu viimane faas - eufooria. Ostetakse hindu vaatamata, taksojuhid ostavad, pensionärid möllavad aktsiaturul. Tulevad ka “this time is different” jutud, et miks just nüüd ongi ajad teistsugused ja vanad mõõdikud ei kehti.
Siis toimub esmane kukkumine, tekib ärevus, kuid portfell on veel plussis. Seejärel eitamine - näitajad juba halvenevad, kuid räägitakse ikka kohe tõusu jätkumisest. Järgnevad hirm, paanika ja kapitulatsioon. See on punkt, kus müüakse jaeinvestorite poolt aktsiad ära, kuna kaotused on nii valusad, et ajab oksele. Ja ei soovita aktsiaturgudest kunagi enam kuulda, kuna see sarnaneb pettusele.
Ka järgnevas depressiooni faasis ei ole mõtet avalikult eriti aktsiatest rääkida, keegi ei taha kuulda. Mõni aeg hiljem tõusu järel tekib väike lootus, siis järgmisena optimism ja siis pannakse ratas uuesti käima. Need tsüklid võivad kokku kesta ka 10 aastat kuid üllatavalt sageli siiski korduvad.
Nüüd siit on ka näha inimaju käitumise probleemid. Inimesed reeglina soovivad osta ju siis kui uudised on head ja kõik paistab tore. Kuid hinnad on siis ka väga kallid. Osta tuleks siis, kui kõik paistab kohutav, kuid siis on ka uudised väga ebameeldivad ja ostmine tundub riskantne. Kuid tegelikult on riskantne hoopis osta liiga kõrge hinnaga.
Psühholoogia investeerimise puhul on üks olulisemaid tegureid, olen seda aastate jooksul väga palju uurinud. Selle kohta on isegi eraldi termin behavioural finance, millele aluse panid 1970ndatel Kahneman (jah, see legendaarne Kahneman) ja Tversky. Luban sellest tulevikus pikemalt kirjutada, sest sellest saaks kohe mitu huvitavat uudiskirja järjest.
Sest huvitav on ka järgmine joonis, turu erinevates faasides on psühholoogia roll erinev - normaaloludes on psühholoogia roll väiksem, aga kui on krahhiga tegu, siis kõrgem ja turgude tippudes ka kõrge. Siis moodustab hindadest pea 60% psühhploogia. Praegu on minu arvates tegu just selle “numbreid mittevaatava maania” faasiga (khm, DOGE, khm).
3.
Robert Shiller on töötanud välja CAPE näitaja. See mõõdab viimase 10.a. P/E suhet aktsiaturgudel. Üheaastased liikumised on liiga kõikuvad, seega tuleks vaadata pikemat perioodi. Ning on perioode, kus see P/E suhe läheb liiga kõrgeks (ehk et hind mida ettevõtete kasumlikkuse eest maksad on liiga kõrgel) ning on perioode, kus on see väga soodne.
Ega see näitaja üksinda ei ole piisav investeerimisfilosoofiaks, kuid see siiski näitab suhtelist hinnataset. Antud joonisel on kokku pandud CAPE näitaja ning aktsiaturgude järgmise 10.a. tootlus. Ja siin on üsna loogiline seos - kui aktsiate hinnad on kõrged, siis on edasine tootlus ka madal. Osta tuleb siis kui hinnad on soodsad.
Praegune näitaja on 37,4. See on väga ajalooliste rekordite lähedal - nii kalliks lähevad hinnad harva. Ning kui vaadata ajaloolist võrdlust, siis järgmise viie aasta aktsiaturgude tootlus on selliselt tasemelt umbes -1%.
Ajas on see CAPE näitaja ka palju kõikunud - ning näiteks 2008 kriisiga kukkus väga soodsaks (käsi püsti, kes soovis 2008.a. sügisel keset Lehmani kriisi aktsiaid osta?) ja ka eelmisel kevadel covid-paanika ajal kukkus näitaja mõistlikkuse kanti.
See võtab ka kokku, miks ma praegu olen aktsiaturgude suhtes skeptiline. Väga raske on prognoosida, kus oleme täpselt kuue kuu pärast. See sõltub nii rahatrükist, riikide käitumisest, koroona taandumisest kui ka inflatsiooni kruvimisest.
Kuid viie aasta peale oleks praeguses faasis aktsiaturgude mõistlik tootluse ootus 0% juures. Hästi ebapopulaarne jutt, sest kõikvõimalikud investeerimisgrupid on praegu rahvast ääreni täis. Kuid kas sooviksite pigem mõnusat juttu, mis tunde heaks teeb või portfelli tootlust parandavat juttu?
Siin esitatud teave ei ole käsitatav investeerimisnõustamise, investeerimissoovituse ega muu investeerimis- või investeerimiskõrvalteenusena.
Väga põnevad lugemised, olen järjest kõik läbi lugenud.
"Ja lõpuks on tõusu viimane faas - eufooria. Ostetakse hindu vaatamata, taksojuhid ostavad, pensionärid möllavad aktsiaturul. Tulevad ka “this time is different” jutud, et miks just nüüd ongi ajad teistsugused ja vanad mõõdikud ei kehti."
Järjest rohkem annab tunda seda, samas teiselt poolt see inflatsiooni pool ja Euroopa keskpanga rahulik tegutsemine. Mis poolt siis rohkem vaatama peaks? Mis su nägemus tänases olukorras, kus see eufooria mõne kuu eelsega mingites valdkondades suuremgi, mõnes samas jällegi rahulikum..