1.
Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäev on toonud palju meenutusi märgilisest augustist 1991. aastal.
Mulle on enamasti sündmustest endast huvitavamad sündmuste tagamaad. Selleks, et Eesti saaks taasiseseisvuda, pidi eelnevalt olema kukkunud palju doominoklotse.
Eelmise aasta märtsis covid-19 algust kommenteerides tõin välja Prantsuse majandusteadlase Frederic Bastiat mõttekäigu, mis pärineb tema 1850. aastal avaldatud esseest. Ta ütles:
"Majanduse valdkondades toimub pidevalt erinevaid sündmuseid ning need tekitavad mitmeid mõjusid. Esimene nendest on nähtav, see on kohene. Kuid hiljem tekib mitmeid järelmõjusid ning need on esialgu nähtamatud".
Ja selle järel avaldas Bastiat veel eriti olulise mõtte:
"Head majandusteadlast eristabki halvast see, et ta tegeleb nähtamatute asjade uurimisega, suudab näha praeguste sündmuste mõju tulevikus. Halb majandusteadlane tegeleb vaid nähtava konstanteerimisega."
Tänane uudiskiri tulebki sellest nähtamatust, mis meie ümber on.
Kui esiteks võtta Eesti taasiseseisvumine, siis me kajastame Eestis peamiselt Eesti sisest võitlust ja samme, kuid tegelikult sai see kõik võimalikuks peamiselt väliste tegurite tõttu.
Nõukogude Liidu lagunemine on väga paljude mõjuritega ja väga huvitav protsess, alates juba 1960-70ndatel ja kulmineerudes 1980ndatel. Minu jaoks on peamised põhjused majanduslikud - riiklikult juhitud plaanimajadus lõpuks enam ei toiminud ning kui majanduslikku tuge ei ole, siis kukubki riik kokku.
Kuid oluline on see, et see tasakaal vajus viltu juba oluliselt varem, mitte kiiresti 1980ndate lõpus. Väga huvitav raamat sel teemal on USA Venemaal resideerunud diplomaadi Louis Selli “From Washington to Moscow”. Ta toobki oma vaate põhjustele Nõukogude Liidu lagunemise kohta. Üks nendest oli kommunistlike vanakeste klammerdumine võimu külge.
Aastal 1966 oli valitseva Poliitbüroo keskmine vanus 58.a., kuid 1981. aastaks oli see oli juba 71.a. - juhtimisorgan oli täiesti aegunud.
2.
Või teise näitena nähtamatu kohta, vaadake Agfanistani sõda ja Talibani viimaste nädalate võitu. Sõda oli kestnud kaks kümnendit ja ainuüksi USA jaoks oli kulu üle kahe triljoni dollari. See on rohkem kui 6000 dollarit iga USA elaniku kohta.
Ja kui kuu aega tagasi oleks maailmas küsitud, et mis Afganistanis toimub, siis oleks enamus ilmselt andnud sellele kiitva hinnangu. “Rahvusvahelised jõud on toetamas ja kohalik uus valitsus kontrollib olukorda”.
Kuid nüüd ilmnes, et see kõik oli vaid fassaad tühja maja ees. Paljud spetsialistid olid viidanud, et olukord on Afganistanis riskantne, kuid neid kuulati vähe. Nüüd sai pikalt nähtamatu olnud olukord nähtavaks reaalsuseks.
3.
Me elame ka täna olukorras, kus üle maailma on palju nähtamatuid olukordi, mis juba on küpsed, kuid nähtavaks saavad alles mõne aja pärast.
Kui vaadata majandust, siis üks sellised on minu meelest riikide võlakoorma kasv. Lihtsuse huvides vaatamegi USA näidet.
Siin on toodud USA riigi tulud ja kulud:
Esiteks tasub märkida seda, et covid-19 on selgelt tõstnud riikide kulusid ja see on see visuaalne hüpe joonisel. Kuid teiseks tasuks märkida seda, et viimati oli USA riigi kulud väiksemad kui tulud 2000ndate alguses … Pidevalt elatakse üle oma võimete, laenatakse rohkem kui sisse tuleb. Vaatasin ka summaarseid numbreid, selle aasta USA riigi kulud on 6,8 triljonit dollarit, tulud on 3,8 triljonit dollarit. Ebareaalne, kulud on pea kaks korda suuremad.
See kõik on võimalik vaid seetõttu, et intressid on nii madalad ning laenuandjad laenavad pea kõigile. Seetõttu riigid laenavadki sõna otseses mõttes, nagu homset ei oleks. Joonisel on toodud USA 10.a. riigivõlakirja intress ehk et praegu peavad nad 10.a. võla eest aastas vaid 1,3% tasuma. Aastal 1982 oli see 14%.
Riigivõlga mõõdetakse enamasti SKP suhtes, see annab hea võrdluse ka ajas - kuidas on see suhe muutunud.
USA riigivõlg on kerkinud üle 100% SKPst, uute rekordite juurde. Kuna investorid laenavad, siis saabki kulutada lollidele sõdadele või saata kodanikele postiga tšekke koju. USA on vaid üks näide, sarnane on probleem ka Lääne-Euroopas.
Huvitaval kombel on see kasvanud riigivõlg praegusel hetkel “nähtamatu”. Numbrites küll kerkib, kuid investorite tähelepanu eriti ei pälvi. Loen palju globaalsete investeerimispankade analüüse ja nende tähelepanu on muudel teemadel, selle kohta on vaid mõned üksikud nopped.
Väga raske on ajastada, millal rahvas avastab, et kuningas on alasti. Kuid ma arvan, et järgneva aasta jooksul saab see teema nähtamatust nähtavaks. Kirjutasin 2020.a. alguses sellest, et maailma keskpangad ja riigivõlgade tõus on moodustanud finants-Frankensteini. Ja kuigi praegu seda monstrumit ei osata veel näha, on ta laboris juba olemas. Finantsturud eelmisel kevadel kukkusidki suurelt, kuid on kerkinud kõrgele tagasi - oleme uuesti sarnaste riskide ees.
Kuidas peaksid turud sellisele NÄHTAVALE teadmisele siis reageerima? Ootama maksukoormuse tõusu võlariikides? Ootama madalate intresside = inflatsiooni = kõrge tööhõive jätkumist?
''Huvitaval kombel on see kasvanud riigivõlg praegusel hetkel “nähtamatu”.''
Täpselt!!!
Vaatasin eile Kreeka majandusnäitajaid. Pandeema algusest on SKP miinuses, töötus -15%, eelarve defitsiit -9,7% SKP -st ja riigivõlg 205% SKP -st. Minu arvates ei ole sellel riigil mitte mingisuguseid positiivseid tuleviku perspektiive. Samuti ohtlikult suur riigivõlg on Itaalial, Hispaanial ja Pranstusmaal.