Viimase aasta jooksul on Arbonicsi loomine võtnud suurema osa minu päevadest ja öödest (vabandust, sõbrad ja perekond!) ning seetõttu pole ma ka k930 uudiskirja nii palju kirjutanud. Novembris kohtusin Slush konverentsil Marko Oologa, kes soovitas: "Kuna su mõtted on nagunii Arbonicsi ehitamise juures, siis kirjuta uudiskirja sellest." Nii et mul on juba seitse rida sellest postitusest valmis.
Aga keda huvitab jutt “mul on praegu kiired ajad”? Mitte kedagi.
Seega, läheme asja juurde. Ettevõtte ehitamisest luban ka kirjutada, kuid seekord hoopis üks teine teema.
Ma arvan, et mulle võib panna diagnoosi “peast analüütik”. Mulle meeldib, kui saan olulised teemad väga detailselt läbi analüüsida ja siis põhineda arvamusega sellel analüüsil. Mul on vedanud, et Arbonicsi kaasasutaja Lisett on samasugune. Seega enne Arbonicsi asutamisest tegime 9 kuud väga sügavale minevat analüüsi, et mida süsinikuturgudest üldse arvata ning millist osa me sellest ehitama peaksime. Seejärel hakkasime eelmisel kevadel seda põhjalikult mõeldud plaani ellu viima ja ei ole sellest seni kõrvale kaldunud.
Kuid kliima teemal tuleb jooksvalt ka nii palju analüüse pidevalt välja, et kõigega ei jõua kursis olla. Mul on hetkel vähemalt 50 analüüsi ootejärjekorras lugemiseks. Samas, mind hakkas ühel nädalal häirima fundamentaalne probleem - kui räägitakse net-zerost ehk sellest, et maailma süsinikuemissioonid võiks 2050.a. nulli jõuda, siis kui reaalne see on? Kui palju see maksab? Millised on üldse realistlikud sammud selle suunas liikumiseks?
Sain üsna ruttu aru, et see on päris mahukas analüüs ja ei hakanud töönädala sees üldse proovimagi. Varusin vaba nädalavahetuse, et ennast sügavale teemasse sisse viia (nohik!). Tuleb ausalt tunnistada, selline kaevamine oli väga nauditav. Vaikselt pilt selgines, kuid ühe nädalavahetuse asemel läks siiski kaks.
Ja kui see kaevetöö tehtud oli, siis oli kuidagi hea tunne minna uude töönädalasse. Oli selge, kui suur see võitlus on, kui palju see maksab ja paraku ka see, kui ebareaalsed on need net-zero unistused. Aga vähemalt sai selgeks, et on olemas teekond kuidas sinna suunas saab liikuda.
Järgmisel nädalavahetusel tundus, et kuna see teekond oli nii huvitav, siis võiksin selle ka teistele lahti kirjutada. Pühapäeva õhtuks oligi 13 lehekülge valmis ja seda ma hakkan algaval nädalal jagama.
Kuna tööga on peamine suhtlemine inglise keeles, siis olen teinud Wild Crowns nimelise uudiskirja, kus peamiselt kliimateemal kirjutan (link).
See nädal avaldan igal päeval ühe osa Climate Kraken nimelisest sarjast, siin on sissejuhatus ja 1. osa. Vaata ka Twitteri threadi, kus jagan telgitaguseid, kuidas käis selle koletise visualiseerimine AI abil.
Eraldi teema on, milline saab olla Eesti roll selles kliimavõitluses, maailma majandus saab sellest ka oluliselt mõjutatud olema. Aga sellest juba edaspidi.
Buumi saates mainiti, et 8% co2 tuleb betooni tootmisest.
Pole sügavuti co2 teemas ega analüüsinud seda mitu nädalavahetust kuid mõtteid tekitas.
EU soovib ehituse jalajäljele saada numbrilise väärtuse. Kui palju co2 paisati atmosfääri hoone ehituseks. Summa kõigi materjalide tootmise, transpordi ja ehitustegevuse tagajärjest.
Iga ehitusmaterjal saab co2 märgise ning see peab kaasa minema ja summeeruma hoonetele.
Kogu ahela numbrite salvestamise, audit ja kalkulatsiooni jaoks saab lahendus olla ainult tarkvaratoode. Keerukas, kõrge barjääriga, suure eksimisvõimalusega, aga ka vastava tootlusega tegemine.
Hea kirjutis! Vaidleks vastu ka!
Ei saa nõus olla, et net zero on ebareaalne.
Kindlasti on see ebamugav ja nõuab suhtumise muutust, aga ma usun, et on tehtav. Me ei saavuta net zero-t pehmete muudatustega, selleks peab päriselt CO2 tarbivaid masinaid ja süsteeme optimeerima, aga ma usun, et on tehtav. Roost joogikõrred ja jalgrattaga sõitmine kindlasti aitavad, kuid me peame kontrolli alla saama suured CO2 emiteerijad, näiteks transport ja hooned. See omakorda tähendab numbritele otsa vaatamist ja suhtumise muutust. Seega ei ole ebareaalne, aga raske. Kui suhtumise muutumist on võimalik tekitada ainult läbi EU ESG regulatsioonide, siis nii on, aga teeme ära!