Viimase aasta jooksul on Arbonicsi loomine võtnud suurema osa minu päevadest ja öödest (vabandust, sõbrad ja perekond!) ning seetõttu pole ma ka k930 uudiskirja nii palju kirjutanud.
Buumi saates mainiti, et 8% co2 tuleb betooni tootmisest.
Pole sügavuti co2 teemas ega analüüsinud seda mitu nädalavahetust kuid mõtteid tekitas.
EU soovib ehituse jalajäljele saada numbrilise väärtuse. Kui palju co2 paisati atmosfääri hoone ehituseks. Summa kõigi materjalide tootmise, transpordi ja ehitustegevuse tagajärjest.
Iga ehitusmaterjal saab co2 märgise ning see peab kaasa minema ja summeeruma hoonetele.
Kogu ahela numbrite salvestamise, audit ja kalkulatsiooni jaoks saab lahendus olla ainult tarkvaratoode. Keerukas, kõrge barjääriga, suure eksimisvõimalusega, aga ka vastava tootlusega tegemine.
Kindlasti on see ebamugav ja nõuab suhtumise muutust, aga ma usun, et on tehtav. Me ei saavuta net zero-t pehmete muudatustega, selleks peab päriselt CO2 tarbivaid masinaid ja süsteeme optimeerima, aga ma usun, et on tehtav. Roost joogikõrred ja jalgrattaga sõitmine kindlasti aitavad, kuid me peame kontrolli alla saama suured CO2 emiteerijad, näiteks transport ja hooned. See omakorda tähendab numbritele otsa vaatamist ja suhtumise muutust. Seega ei ole ebareaalne, aga raske. Kui suhtumise muutumist on võimalik tekitada ainult läbi EU ESG regulatsioonide, siis nii on, aga teeme ära!
Teema on väga paljutahuline ja seetõttu ka võtsin sellise pikema seeria kirjutamise ette. Mida sügavamale numbritesse kaevata, seda rohkem ilmneb, kui kallis ning ka kui keeruline see võitlus Kliima-monstrumiga on.
Inimkond kasvab, energiatarbimine muudkui kasvab ka siit edasi, CO2e jalajälg on kasvanud pea iga aasta ja nüüd lähetulevikus peaks see hakkama oluliselt langema ... Jah, inimeste mentaliteet on veidi muutunud, see on positiivne. Kuid meil on väga palju rohkem vaja.
Aga selle lugudeseeria mõte ongi, et näidata milline see teekond umbes on. See on tegelikult olemas, lihtsalt palju kallim ja koos sellega ka palju ebarealistlikum kui keskmiselt arvatakse.
Buumi saates mainiti, et 8% co2 tuleb betooni tootmisest.
Pole sügavuti co2 teemas ega analüüsinud seda mitu nädalavahetust kuid mõtteid tekitas.
EU soovib ehituse jalajäljele saada numbrilise väärtuse. Kui palju co2 paisati atmosfääri hoone ehituseks. Summa kõigi materjalide tootmise, transpordi ja ehitustegevuse tagajärjest.
Iga ehitusmaterjal saab co2 märgise ning see peab kaasa minema ja summeeruma hoonetele.
Kogu ahela numbrite salvestamise, audit ja kalkulatsiooni jaoks saab lahendus olla ainult tarkvaratoode. Keerukas, kõrge barjääriga, suure eksimisvõimalusega, aga ka vastava tootlusega tegemine.
Hea kirjutis! Vaidleks vastu ka!
Ei saa nõus olla, et net zero on ebareaalne.
Kindlasti on see ebamugav ja nõuab suhtumise muutust, aga ma usun, et on tehtav. Me ei saavuta net zero-t pehmete muudatustega, selleks peab päriselt CO2 tarbivaid masinaid ja süsteeme optimeerima, aga ma usun, et on tehtav. Roost joogikõrred ja jalgrattaga sõitmine kindlasti aitavad, kuid me peame kontrolli alla saama suured CO2 emiteerijad, näiteks transport ja hooned. See omakorda tähendab numbritele otsa vaatamist ja suhtumise muutust. Seega ei ole ebareaalne, aga raske. Kui suhtumise muutumist on võimalik tekitada ainult läbi EU ESG regulatsioonide, siis nii on, aga teeme ära!
Jürgo,
Tänud kaasa mõtlemast!
Teema on väga paljutahuline ja seetõttu ka võtsin sellise pikema seeria kirjutamise ette. Mida sügavamale numbritesse kaevata, seda rohkem ilmneb, kui kallis ning ka kui keeruline see võitlus Kliima-monstrumiga on.
Inimkond kasvab, energiatarbimine muudkui kasvab ka siit edasi, CO2e jalajälg on kasvanud pea iga aasta ja nüüd lähetulevikus peaks see hakkama oluliselt langema ... Jah, inimeste mentaliteet on veidi muutunud, see on positiivne. Kuid meil on väga palju rohkem vaja.
Aga selle lugudeseeria mõte ongi, et näidata milline see teekond umbes on. See on tegelikult olemas, lihtsalt palju kallim ja koos sellega ka palju ebarealistlikum kui keskmiselt arvatakse.