#42: Eesti majandus III: Keskeakriis?

Hiljuti jäi silma arvamus, et Eesti majandus on keskeakriisis. Mõtlesin sellele pikemalt ja jõudsin järeldusele, et ei saa sellega päriselt nõustuda.

Veetsin nädala Itaalias. Eestlastel on Itaaliaga kindlasti mingi positiivne ja isegi romantiline side – suurepärane toit, meeldiv kliima ja kaunid paigad. Samas märkame, et sealne majandus toimib palju aeglasemalt kui Eestis. Just Itaalia majandus on tõeliselt "keskeakriisis" – varasem tee on end majanduslikult ammendanud ja uut suunda ei suudeta leida.

Paljud Itaalia ettevõtjad on oma firmadega Eestisse kolinud, sest Itaalias on ettevõtte pidamine vaevaline ja kulukas. Ainuüksi ettevõtte loomise miinimumnõue on 25 000 eurot. Tundub, et ainult ajalugu ja vein majandust ei kanna.

Eesti majanduse väljakutse näib olevat teistsugune. Eesti majandus sarnaneb pigem inimesele, kes on korralikult haridust saanud ja teinud mõistlikke samme karjääriredelil, kuid pole tegelikult selge, milline on tema siht ja mida ta maailmale pakkuda tahaks.

Taasiseseisvumisest on möödunud 33 aastat ja võib-olla ongi Eesti majandus nagu 33-aastane inimene. Võib-olla on esimene lapski juba sündinud ja osa kodulaenustki makstud. Kuid küsimus on: mida me selle eluga lõpuks peale hakkame? Mida me soovime saavutada?

Just see lugu ongi Eestis puudu.

Kuid asi pole ainult narratiivi puudumises. Kui võtta üks ettevõte, siis on see edukas ainult siis, kui tal on selge visioon, kuhu maailm liigub ja kuidas ettevõte selle suunas tegutseb. See on esimene kiht.

Teine kiht on tegevusplaan selle visiooni saavutamiseks. See eeldab keskendumist kitsale fookusele – piiratud ressurssidega tuleb teha ainult olulisi asju ja enamikule muule öelda “ei”. Edukad ettevõtjad on need, kes suudavad kitsalt fookust hoida. Näiteks Apple’i edu võti oli Steve Jobsi põhimõte öelda võimalikult palju “ei”. Enne iPhone’i oli telefonidel lõputult palju nuppe.

“Inimesed arvavad, et fookus tähendab “jah” ütlemist sellele asjale, mis on oluline. Kuid see ei ole üldse nii. See tähendab “ei” ütlemist sajale heale ideele, mis kusagil ringlevad.”

Steve Jobs

Samas, ei saa teha vahet olulisel ja ebaolulisel, kui pikem eesmärk pole selge. Seetõttu meenutabki Eesti majanduspoliitika praegu “mannavahtu heeringaga” – mõlemad on toredad, aga kokku ei sobi. (Vähemalt on portsjon väike).

Iga päev ettevõtet juhtides näen kui oluline on fookuse hoidmine. Ja selleks peab olema julge, sest sa pead paljudele asjadele “ei” ütlema. Just see julgus on Eestis puudu. Ilma selleta ei saa ka “ei” öelda.

Võtame mõned näited Euroopast. Šveits on spetsialiseerunud finantsteenustele ja meditsiinitööstusele. London pankadele ja varahaldusele. Nemad julgevad otsuseid teha. Vaadake joonisel kui palju suuremad nad meist on, on täiesti jabur et Eesti proovib kõike teha.

Küsige poliitikutelt: “Kas tööstus on Eesti jaoks oluline?” Usun, et enamik vastab jaatavalt.

Hiljuti rääkisin ühe tööstusettevõtte juhiga, kes valis riiki uue tehase jaoks. Suuremad ettevõtted tegutsevad sageli nii, et koostavad äriplaani mitmes riigis ja analüüsivad valikuid. Lõpuks jäävad sõelale paar riiki ja tehakse lõplik otsus.

Eestil oli päris hea võimalus, kuid lõppkokkuvõttes valis ettevõte naaberriigi. Seal oli tunda, et teemat võetakse tõsiselt. Riik määras kliendihalduri, kes lahendas nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil kõik vajalikud küsimused. Eestis suunati ettevõte vallast riiki ja riigist valda. Eesti ei võitnud.

Kas tööstus on siis Eesti jaoks oluline? Ei ole ju.

Kui oleks, lahendataks selliseid olukordi 10 korda suurema eelarve ja süsteemsusega.

Kokkuvõtvalt:

Probleem: Eesti majanduspoliitika on liiga üldsõnaline ja selgelt on määratlemata, millised on Eesti võimalused üleilmses majanduskeskkonnas olla konkurentsivõimelised. Ilma selleta ei tööta meetmed tervikuna ja majanduslik mõju on piiratud.

Lahendus: Et mitte jääda vaid torisema, pakun järgmises kirjas väga konkreetse lahenduse probleemi lahendamiseks.

Kristjan

Eesti majandus I: Idufirmad ja majanduse tervis
Eesti majandus II: Kinnisvara ja Venemaa risk